Kogu elu olen siin väikelinnas elanud. Taksot sattusin sõitma 3,5 aastat tagasi. Töötasin McDonaldsis, tundsin, et olen nagu pärisori, ja see käis mulle ajudele, et tullakse väikeste lastega sinna, võtakse lutt suust ära ja pannakse friikartul asemele. Minu arust on see ilge. Mida te, emad, teete? Minu arust tuleks burgerikohad üldse ära keelata.

Taksoraamat Alan Adojaan Taxify Elu läbi taksopeegliÜks autoremondipoiss pakkus, et kas taksot ei taha hakata sõitma, meil on inimesi puudu. Helistasin taksosse ja hakkasin pabereid ajama. Alguses keegi väga ei uskunud, et hakkama saan. Aga näed, saan. Müüsin oma neljaliitrise auto ära ja ostsin ökonoomsema asemele. Poolteist aastat olin ainuke naistaksojuht. Siis oli selline murdmine, et saaks minuga sõita, nii et oleks võinud kloonida ennast. Varsti see torm vaibus. Eks mõned kliendid lootsid midagi muud ka ilmselt. Teised taksojuhid suhtuvad lugupidavalt, tervitavad. Üks mees on vaenulik, tema räägib linna peal, et minu käest saab muud ka.

Mina käin tööl ainult öösel. Päeval on aja mahaviskamine. Päeval hoian oma lapselapsi ja käin trennis. Kell 11 lähen tavaliselt tööle, teen lavameigi. Mis sa naerad, ma lähen ju lavale, show’d tegema. Suvehommikuti, kui valgeks läheb, tunnen ennast küll mõnikord õhtuse meigiga jubeda mõrrana. (Naerab.) Komplimente ikka lendab. Mul on ikka tugevad-laiad lainerijooned ja värgid. Kui ma kuskile mujale niiviisi läheks, siis inimesed küsiks, et oled sa haige või? Ma lihtsalt ei oska vähem värvida, kui juba, siis täiega.

Paljud nuruvad numbrit ja lubavad ainult minuga sõitma hakata. Aga enamasti tahavad nad kõik ju mingis samas ajavahemikus sõita, ja siis on kõik vihased, et ma kellegi teisega juba sõidan ja kohe ei saa tulla. Ma siin ükspäev mõtlesin. Vaata, terve hulk mehi kurdab mul autos, et naine ei taha kodus, ja siis on mõned naised, kellega koorub jutu sees välja, et nende mees ei viitsi. Võiks sellise portaali teha, kus on need, kes tahavad keppi ja need, kes ei taha. Ja samasugused inimesed võiks saada tuttavaks ning koos elada. Kes ikka ei taha, elagu koos samasugusega, siis pole kodus kaklemist ja probleemi.

Pärnus on igal aastal juhtimiskonverents. Tulid osalejad peale ja väljudes üks naine küsis mult, et kas te hakkasite selleks taksot sõitma, et enda haridust kinni maksta. Ma ütlesin, selle peale, et mul on kõrgharidus olemas ja sõidan, kuna see töö meeldib mulle. Taksojuhtidesse suhtutakse nagu me oleks lollid, ei midagi, tropid ühesõnaga. Aga siin on igasuguseid inimesi. Kui ma hakkasin sõitma taksot, siis paljud küsisid, et mis sinuga juhtus? Kas elu on nii perse läinud? Mina vastu, et teate vastupidi: ma teenin normaalselt, ma olen vaba oma aega plaanerima, tahan, panen auto ära, lähen klubisse, lähen reisile, keegi ei ütle mulle, kuna ja kuhu lähen. Nii hea on vaba olla.

Suhteliselt palju tuleb psühholoog ka olla. Kiputakse nõu küsima. Inimesed on hästi üksikud. Mõni soovib lihtsalt ringi sõita tundide kaupa ja rääkida. Teine lihtsalt tahab ligi litsuda ja jaurata, nagu juua täis inimesed ikka teevad.

Naiskliendid on täis peaga ebameeldivad. Mu välimuse kallal nokitakse palju. Kes aga meestest käppima hakkab, siis mul on istme all hästi suur mutrivõti number 46, ilge mölakas. Kui vaja, võtan selle välja ja küsin: “Kas kruvid logisevad? Keerame kinni või?“ See mõjub kohe.

Ükskord päästsin ühe poisi ära. Oli tänaval kaklus. Mitu venelast peksid ühte kutti, keda ma teadsin. Mul oli gaas autos, tulin välja, ütlesin, et kui lähemale tulete, kohe lasen. Poisil käskisin autosse ronida. Pääsesime. Viisin ta koju ära, rahakotist oli ta juba ilma muidugi, täitsa nuttis.

Ükskord sõidutasin kahte tuntud diskorit. Nimed olid tuttavad, nägusid varem ei teadnud. Tahtsid Hesburgerisse minna. Ilge järjekord oli seal drive-in’is. Ma töötasin tol ajal just seal ka ning mu sõbranna sattus parasjagu tööl olema. Ma läksin sisse ja ütlesin, et kuule ma viskan enda tellimuse kiirelt ise kokku. Poisid mul tagaistmel olid päris imestunud, et taksojuht läheb teeb burksid valmis ja sõidame edasi. Täisteenus.

Üks mees tellis mind koguaeg mind, kuna naine ei luba juua. Ütles siis kodus, et läheb koeraga jalutama, õudsate kirsadega tuli peale koos koeraga. Jumala rikas inimene, miljokas. Aga paneb koerajalutamise riided selga, palub putkast läbi sõita, kust napsi osta ning siis sõidame aga ringi, kuni alkohol on naha vahel. Üks öö võtsin tänavalt peale mehe, kes oli Crocsidega välja tulnud prügikotti tooma prügikasti. Istus mulle autosse ja sõit läks jälle viina järgi. Aga samal ajal helistas mulle see mees, kes koera jalutab. Ma ütlesin talle, et kuule mul on üks teine härra siin veel autos, läheme just sinna putkasse. Seepeale tagaistmel öeldakse, et kuule, võtame selle mehe ka peale. No ja siis nad olid mul kahekesi seal, üksteist ei tundnud, aga vennastusid. Ilgelt jõid ja iga linnatiiru eest raha kukkus. Summa oli jube. See oli päris taksosõidu algusaastal ja seepeale ma mõtlesin, et mida ma seal Hesburgeris töötan, kui selline show käib linnavahel.

Narkot tarbitakse autos ka. Alguses ma püüdsin moraali lugeda, ning ma ise pole kunagi midagi proovinudki. Aga küsivad, et anna oma CD-d, pärast pean neid kodus kraani all pesema. Mõni küsib, et anna oma viiekas, mida rulli keerata. Aga no ega ma ei lähe kituma. Vahel sõidavad mõned tuttavad mehed teiste naistega või tuttavad naised teiste meestega. Aga taksojuht ei tohi ju rääkida. Sinuga ei sõida mitte keegi, kui info lekib. Mitmesugust tundlikku infot ja saladusi jookseb hästi palju läbi.

Politsei ei ole käinud infot küsimas, ükskord, kui kaklust pealt nägin, siis rääkisin, mida nägin, aga informaatoriks ma ei oleks nõus hakkama. Mul silmad on kogu aeg lahti, aga suu on kinni. Siin linnas ei saa kits olla. Kõik tunnevad kõiki ja pole vaja.

Rahaga lesta tõmbamist tuleb ikka vahel ette. Linnast välja minnes peab alati igaks juhuks ette küsima. Üks firmaomanik kutsus šampust jooma, et maksab 200 eurot, et lihtsalt tule kaasa, sul nagunii praegu tööd ei ole. Aga pigem mitte. Raha on hea, aga au on tähtsam. Tippi antakse ka mõnikord, sõltuvalt joobeastmest. Seda juhtub üsna palju, et küsitakse, et kas ma juba raha maksin? Ma võiks mitu korda küsida raha, aga ma iial ei tee seda. See tuleb sulle tagasi teistmoodi. Mul oleks vastik kedagi petta.

Eile tuli mingi noor poiss, sõitsime linnast välja ja enam ei tahtnud mul autost ära minna, temal olevat liblikad kõhus. Küsisin, et kui vana ta on, ütles et 30, ma ütlesin, kui vana mina olen. Aga tema vastu, et mis sa arvad seksist noore poisiga? Konkreetselt. Talle meeldivadki vanemad naised. Ilmselt valis mu välja, et sihuke nägu peas, selle käest saab. Kõik arvavad, eksju. Seksi küsitakse hästi palju. Ükskord ühele soomlasele andsin vastu hambaid ka. Selline kahekümneaastane naga, tuli autost välja, koputab aknale ütleb „blowjob“. Mul käsi kohe rusikas, vastu hambaid ära.

Kui linnast välja lähen, siis palun ingleid: hoidke loomi, autot ja mind. Mehed ei usu sellistesse palvetesse, aga mina küll usun. Vahest on maanteed niimoodi konni täis, et see on õudne, oled automaatselt massimõrvar. Kõige vastikum selle töö juures.

Ma sõidan aastas 100 000 kilomeetrit. On juhtunud ööga 700 kilomeetrit, suviti tuleb enamasti 400-500. Iga ööl olen tööl. Kella 11st hommikul kuueni. Suvel isegi kauem, mõni tahab hommikul kell 7 teise linna. Hommikul oled muidugi täiesti läbi, see on nii pingeline töö. Öösel sõitmine paneb silmad tuksi. Valgustus, vastutulevad autod, vihmaga kõik sädeleb, silmad on pinges kogu aeg. Autot on vaja iga päev pesta. Õnneks on selvepesulad, paned münte sisse niipalju kui vaja ja ise möllad seal. See on väga hea asi. Nobeli preemia tuleb anda sellele, kes need välja mõtles.

Peale tööpäeva kohe koju, õlu sisse ja magama. Üks Saku Ice hakkab niimoodi pähe, et oled loll valmis. Pingelangus on nii suur. Pere suhtub hästi. Alguses mees oli väga armukade, kui ma rääkisin, mis toimub. Nüüd ma ei räägi enam midagi, pole vaja seda jama rääkida, mida mulle aetakse.

Ma olen igasuguseid asju elus teinud, teadust teinud ja välismaal koristajana töötanud, ja päästeametnikuna ja toitlustusasutustes ja mida kõike veel. See taksoamet on praegu väga hea. Noored inimesed kindlasti selle tööga ei sobi, kuna noored on närvilised. Sul peavad olema nurgad maha lihvitud, kui hakkad seda tööd tegema. Ja suhtlemisoskus on väga oluline – sa oled ikkagi klienditeenindaja. Osad mehed on kalluri peale terve elu liiva ja kruusa vedanud, nendega on tihti probleeme, et suhelda ei oska ja kliendid kaebavad dispetšerile.

Kavatsen sõita seni, kuni mu auto peale veel tullakse. Kasvõi kaheksakümneni.

 

/Cindy, väikelinna beibe/

Eeltoodud intervjuu väikelinna naistaksojuhiga pärineb Alan Adojaani raamatust “Elu läbi taksopeegli“, mille ilmumist toetas Taxify. Taksoraamatusse on kogutud lugusid Eesti taksojuhtidelt, elust enesest.

 

Vaata kõiki postitusi

Tags: , , , , ,