Juba mitu kuud võib Tallinna tänavatel sattuda mustanahalise taksojuhi peale, kes on tublisti jutukam kui keskmine eestlane, räägib vabalt eesti keeles ja ilmselgelt naudib oma tööd. See on ameeriklane Howard Frier, endine tuntud korvpallur, kes pärast profikarjääri lõppu jäi siia elama. Praegu töötab 40-aastane ameeriklane Eesti ühe edukama korvpallinaiskonna Tallinna 1182 peatreenerina ja annab lisaks trenne nii Audentese Spordiklubis kui oma programmi Training for The Game raames. Lisaks hakkas ta hiljuti vabal ajal Taxify sõidujagamisteenust pakkuma ehk taksojuhi ametit pidama.

 

Teeni oma autoga kuni €15/tunnis

Sõidujagaja Howard Frier. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees.

 

Euroopas ja Eestis praegu tuliseima teema, pagulaskriisi (ja paljude eestlaste sellega seotud hirmude) valguses rääkis Howard Frier Postimehele seikadest, mis temaga uues ametis juhtunud on, ja sellestki, kuidas ta püüab taksot sõites Eesti riigile midagi tagasi anda.

«Taxify koolitusel huvitas neid ainult, et ma täidan vastavad tingimused ja oskan sõita, mingit erilist reaktsiooni ses osas, et olen välismaalane, ei tekkinud,» ütles Frier. «Usun, et nad pigem on rahul, sest rikastan nende taksojuhtide seltskonda. Kui inimesed ütlevad pärast minuga sõitmist, et see oli esimene kord Eestis, kui nad mustanahalise taksojuhiga sõitsid, siis see on ju firmale hea reklaam. Olen väga tänulik, et sellise võimaluse sain, ja kavatsen sellega jätkata. Samas ei taha ma, et see hakkaks korvpalliasju segama või võtma aega mu tütre arvelt. Olen eelkõige ikka korvpallitreener ja nii see ka jääb,» selgitab endine korvpallur.

Peeti pagulaseks

Frier sõidab siis, kui trennide vahel aega jääb, aga ka öötundidel ja varahommikuti, mil inimesed tööle lähevad. Tema taksosse istuvate inimeste reaktsioonid on erinevad. Kuigi Taxify äpil on juhi nimi näha ja võib eeldada, et tegu pole eestlasega, paneb teistsuguse nahavärviga mehe nägemine siiski paljusid imestust avaldama. «Mõned hüüatavad, et «wow, mustanahaline taksojuht Eestis!» Tavaliselt lisatakse siis kohe vabandades, et nad ei mõtle midagi halba, vaid on lihtsalt üllatunud,» kinnitab ta ja toob ühe näite.

«See oli öösel, võtsin peale kolm meest, kes tulid klubist. Nad olid 40–50-aastased. Rääkisime terve sõidu eesti keeles, mingit probleemi ei olnud. Kui kohale jõudsime ja panin autos tule põlema, et nad näeksid raha otsida, röögatas minu selja taga istunud mees: «Ossa raisk, sa oled ju pagulane!». Minu kõrval olnud mees nägi, et olen mustanahaline, aga kuna oli pime, siis tagapingil istujad ei näinud. Ta oli ikka tõsiselt šokeeritud, et olen mustanahaline. Samas ei olnud see halvaga öeldud, vaid ta lihtsalt väljendas oma üllatust. Ütlesin, et ma pole pagulane ja elan juba pikka aega siin. Ta ütles, et tal pole minuga mingit probleemi, ta lihtsalt ei osanud oodata, et Tallinnas võib välismaalasest taksojuhi otsa sattuda. Naersime koos selle üle,» jutustab Frier.

USAst pärit mehe sõnul on eestlased vägagi teadlikud sellest, mis maailmas ja Euroopas praegu toimub, on palju halba energiat. Ka paljud kliendid on temalt küsinud, kas ta on rassistlike solvangute või rünnakute ohvriks langenud. Ja avaldanud lootust, et midagi halba pole olnud. Mõned isegi vabandavat, et kui midagi on olnud, siis ärgu Frier mõelgu, et kõik eestlased on sellised. «Tuttavad küsivad samuti, kas mul on taksot sõites olnud negatiivseid kogemusi. Olen vedanud ligi 400 klienti ja mul on tõesti olnud ainult head kogemused, isegi väga head. Loodan, et see jääbki nii.»

Küll on ta kuulnud erinevaid hirmujutte, milleks taksojuhi ametis valmis tuleb olla, ent loodab, et need tema puhul jäävad juhtumata. Külma arvetki pole keegi talle teinud. «Ei tea, kas see on puhas õnn, aga isegi kui inimesed on öelnud, et neil pole raha kaasas ja et lähevad tuppa ja toovad, siis nii ongi olnud. Keegi pole petta üritanud,» kinnitab Frier.

Annab Eestile tagasi

Naljakaid juhtumisi on aga olnud küll. Kui nähakse, et ilmselgelt pole tegu eestlasega, küsitakse, kas ta räägib inglise keeles. Seepeale lööb endine korvpallur kiirelt letti oma trumbi ja hakkab eesti keeles suhtlema. «Vahel saan ma selle eest ekstra tip’i, inimesed hindavad seda. Nüüd tahaksin ka mõned venekeelsed väljendid selgeks õppida, sest ka seda läheb vaja.»

Frier ise usub, et suudab ka need kliendid, kes esialgu on võõramaalase suhtes ehk negatiivselt meelestatud, relvituks teha. «Kui inimesed minu autosse istuvad, võtan kontrolli enda kätte, hakkan kohe suhtlema. Ka see, et ma suudan eesti keeles rääkida, teeb nad teatud mõttes relvituks, võtab neilt võimaluse rünnata. Ja kui suudan mõne rassistlikult meelestatud inimese eelarvamusi kummutada, on see minu jaoks ka omamoodi Eesti riigile tagasi andmine, tasumine selle eest, et saan siin elada,» toob endine tippsportlane välja huvitava vaatenurga.

Teisest küljest on ta juurelnud ka selle üle, kas eesti inimeste sõbralik suhtumine temasse tulebki ehk sellest, et ta on teistsugune. «Vahel tundub, et saan pigem rohkem tip’i selle eest, et olen teistsugune, ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et olen ameeriklane, oma isiksuse tõttu või et olen mustanahaline, kes räägib eesti keeles. Tean, et taksojuhtidel pole üldjuhul ka väga hea maine. Et Eesti taksojuhid pole jutukad ja ei naerata palju, kõik see võib (tip’i andmist) mõjutada,» mõtiskleb ta.

Uues ametis on ameeriklane õppinud hästi ära tabama, mis tujus klient on. Enamasti aetakse sõidu ajal temaga hea meelega juttu, samas, kui ta tunnetab, et inimene ei taha rääkida, keerab autoraadio valjemaks ja laseb eestlastel rahus vaikida.

Kes jätavad jootraha

Eriti suhtlemisaltid olevat naised. Nemad jätvat ka rohkem jootraha. «Ma ei tea, kas see on minu särava isiksuse tõttu (naerab), aga nii see on. Ma pole teiste juhtidega rääkinud, aga mind huvitab, kas see on nendelgi samamoodi. Ja just naised ütlevad, et minuga on tore sõita, sest paljud juhid ei räägi üldse. Minuga seda muret pole!» räägib ta.

Treenerist taksojuhile meenub üks lugu. «Kliendiks oli üks noor mees, kellega rääkisime terve sõidu, saime hästi jutule. Arve oli viis eurot, tema aga annab mulle 15 eurot. Ütlesin, et kümme eurot on tip’i jaoks ilmselgelt liiga palju. Aga ta vastas rahulikult: ära muretse, ma olen rikas!»

Kord sõidutas Frier aga Tallinn 1182 suurima koduse rivaali Tallinna Ülikooli üht mängijat. «See oli naljakas! Kui me sihtkohta jõudsime, olid teised nende naiskonna mängijad seal ja muidugi nägid, et ta minu autost välja astus. Olen kindel, et seal oli omajagu imestust, miks 1182 peatreener nende tiimikaaslasega ühes autos on,» räägib ta naerdes.

Ühes asjas on Frier uue töö tõttu oma käitumist muutnud. Nimelt siis, kui ise taksot kasutab. «Kui varem ei kippunud ma ka väga tip’i andma, siis nüüd teen seda alati! Oskan seda ametit rohkem hinnata.»

Allikas: Postimees

Vaata kõiki postitusi